Kas sellist elu ma siis tahtsingi? Kool või midagi sellega seotut on esimene, millele mõtlen hommikul ja viimane, millele mõtlen magama heites. See pole ju normaalne? Aga nii ilmselt jääb kuni mu lõpetamiseni. Jah, olin loll ja jätsin palju asju viimasele aastale, aga ikkagi.
Kas olen ülikoolis saanud targemaks? Jah, tean nüüd hoopis rohkem maailmakirjandusest, eesti keele käänetest, pööretest, kuidas kasutada teatud sõnu ning eri murrete iseärasustest, aga mis ma nende teadmistega nüüd peale hakkan? Õpetajaks ma küll ei hakka, kui, siis ainult sunniviisiliselt või äärmisel vajadusel. Ja see, et mulle lapsed ei meeldi, on juba ammu teada tõsiasi. FML.
“Aga ometi ma mäletan, kuidas poiss läks algklassides rõõmuga kooli. Tal oli uus positsioon, tal oli ranits täis tähtsaid raamatuid, ta oli keegi! Talle isegi meeldis õppida. See oli aeg, kui ta veel tunnetas kohustuse asemel vajadust. Kus siis toimus murdepunkt?”
Jah, olin paaris esimeses klassis üks targemaid, ma mõtlen just silmaringi koha pealt. Kus iganes tehti viktoriine, võitsin alati. Minu lemmikraamatud olid sarjast “Loomade elu”- entsüklopeedia, kus on erinevate loomaliikide (kõikide selgroogsete) kirjeldused- elupaik, toitumine, sigimine, eripärad jne. Sellel sarjal on umbes 6 osa. Lugesin huviga iga peatükki hõbekogrest, amuuri tiigrist ja tuttpütist. Mind huvitasid väga erinevad maad, kultuurid. Võisin tunde vaadata dokumentaalfilme Aafrika Serengeti rahvuspargi sinignuudest ja gasellidest. Olin 12-aastaselt loomade, looduse ja geograafia osas targem kui enamik täiskasvanuid.
Mind huvitas maailm, kõik mis selle sisse kuulus. Lugesin uudiseid, õppisin läbi arvutimängude inglise keelt ja muudki.
Aga üha enam hakkas kool mind rõhuma. Sellele vastukaaluks lasin end lõdvaks, gümnaasiumi läbisin reaalainetes kolmedele, humanitaarainetes proovisin siiski 4-5 peale ära teha, kuna need mulle sobisid.
Olin üpris lahtise peaga, nagu öeldud olid reaalained ainuke erand. Kirjandid olid enamasti klassi parimate seas, mis näitas, et minus veel oli gümnaasiumi lõpuks jäänud järgi seda laia silmaringiga algklassilast, aga see ka oli kõik. Minu potentsiaal oli üpris kõrge, aga kool summutas selle. Andis ette mallid, mille järgi pidin oma teadmisi arendama. Gümnaasiumi lõpetades olin läbinud kõik ca 30 ainet, mis mul 12 klassi jooksul õppida oli vaja, teadsin igast õppeainest midagi, aga mis kõige tähtsam- ma ei teadnud, kes olen ma ise? Olin lihtsalt üks koolisüsteemi poolt kujundatud ja teadmisi täis tuubitud olend, kes ei teadnud, mida ta ise tahab teada, mille poole pürgida? Kool oli elu- ja teadmistejanu minust välja imenud.
Koolivaimust ja ümbritsevast survest vaevatuna astusin ülikooli, kuna nõnda nägi ette ühiskondlik norm. Valisin suvalise aine, mis tundus enam-vähem huvipakkuv ja hakkasin üliõpilaseks. Esimesel semestril ei saanud ma üldse aru, mida ma õpin, kuna tuutor ei olnud võimeline meile selgeks tegema, mis ainetele peaksin end registreerima ja kuidas see bakalaureusesüsteem üldse välja näeb. Käisin lihtsalt mõnedes tundides ja tegin paar eksamit. Teisel semestril sain juba aru, mida pean tegema, et lõpetada kõrgkool. Enamik aineid aga olid igavad või liialt spetsiifilised. Pidin iga kord end tundi minekuks sundima. Pea iga kodust välja minek nõudis eneseületust. Kui ei läinud, tekkisid süümekad. Samas, kui sai koolis käidud, oli hea tunne, kuid tundsin end õhtuks siiski kui väljapigistatud sidrun, kes pidi istuma kolm 90-minutist tundi ja kuulama õppejõu monoloogi, samas kõike tema öeldut kirja pannes ja ideaalolukorras ka kõike seda infot meelde jättes.
“Selle asemel et anda meie lastele vahendid, kust ja kuidas infot kätte saada, kuidas seda selekteerida ja analüüsida, üritatakse neisse seda sisse litsuda. Just nagu poleks internetti ja Wikipediat leiutatudki. Kui ajumaht saab täis, tuleb last häbistada kehvade hinnetega.”
Ma tõesti ei leia, et mul peaks peas olema Marie Underi 3. luulekogu pealkiri ja ilmumisaasta või see, mis on kirjas isikunimeseaduse 5. paragrahvis. Kui mul tõesti tekib vajadus selle fakti teadmiseks, siis lähen internetti ja leian selle 2-3 minutiga.
“Lisaks teoreetilise tunnetamise õpetamisele võiks koolil olla ka teine funktsioon – kasvatada valmisolekut päriseluks. Õpetada empaatiat. Millised inimesed meid ümbritsevad, kuidas nendega toime tulla. Kuidas kujunevad suhted ühiskonnas, kuidas lugeda inimese emotsioone ja mõtteid. Kuidas endast head muljet jätta. Kuidas esineda, kuidas oma mõtteid ja tundeid väljendada. Kuidas seada sihte, kuidas neid saavutada.”
Pean ütlema, et ma pole just suurem asi võõraste inimestega suhtleja (kui nüüd purjus peaga jutuajamised välja jätta). Minus tekib justkui blokk, kui pean minema näiteks endast tähtsama võõra inimesega vestlema. Seda kõike on süvendanud ka kool. Eriti just gümnaasium: õpetaja on see, kes käsib, poob ja laseb. Igal juhul oli õpetaja kordi kõrgemal positsioonil kui väike vaene õpilane ning kohati süvendasid nad seda usku oma karmi oleku ja üleoleva käitumisega. Ei, muidugi, kõik õpetajad polnud sellised, aga ideaal oleks ju siiski see, et õpetaja suudaks end teha nii meeldivaks, et õpilane arvaks, et võib temaga vabalt suhelda kartmata, et vigu tehes ta läbi sõimatakse. Õpetaja peaks olema see tore juht ja kaaslane, kes viib meid läbi teadmistemaailma ning tutvustab kõike huvitavat, mitte range kubjas, kes, piits ühes käes ja präänik teises, peab meile haridusministeeriumi poolt ette nähtud ainekavas olevad teadmised meie sisse kas või väevõimul suruma.
Ülikoolis on olukord pisut parem, kuna õpilased ise on täiskasvanud ning õppejõud tunnetavad seda paremini. On palju väga muhedaid ja toredaid õppejõude!
Samas siiski süvendavad tavaloengud seda, et õpilane on terve tunni vait ning õppejõud räägib oma 90minutilist monoloogi. Otsest suhtlemist õppejõu või üldse teiste õpilastega pole. Õpilane istub vaikselt suure auditooriumi pingis ja ta on vaid üks väike osa tervest massist, kellele õppejõud peab oma teadmisi edasi andma.
Ja nüüd olengi olukorras, kus ma ei saa enam midagi teha - pean vaid õppima või kodutöid tegema. Okei, on ka sessi aeg ja see vist ongi normaalne? Aga tegelikult ju ikkagi pole. Ma ei saa minna sõpradega peole, kuna ma pean õppima? Enne arvasin, et midagi sellist ütleks vaid täielik nohik, aga nüüd tean, mis tunne see on. See tunne pole üldse mitte hea.
"Kool võiks luua elukompetentsiks sellise pinnase, et hiljem ei peaks Peep Vainu või Mare Porgi käest järeltunde võtma. Või miinimumprogrammina andma vahendeid, kuidas oma käesoleva olukorraga toime tulla."
Õpilane peaks tundma end koolis isiksuse, mitte statistilise numbrina. Kool peaks kaasa aitama isikuse arengule ning õidepuhkemisele. Miks muidu lähevad nii paljud noored näiteks Indiasse või Austraaliasse "ennast leidma" ? Miks peame sõitma tihti üksinda kaugesse paika, et seal elu üle järgi mõelda ja leida tõeline mina? Miks peab hiljem ostma eneseabiraamatuid või käima selleteemalistel koolitustel? Miks ei võiks juba kooliajal toimuda see suur eneseavastamine ja jõuda tõdemuseni, kes ma selline siiski olen ja mida ma elult ootan? Vastus on lihtne- kõigi koolikohustuste ja ühiskondliku surve tõttu ei ole meil aega, et lihtsalt olla ja mõtiskleda. Kõigi alateadvuses tiksub kell, mis ütleb, kuhu ja mis ajaks peame jõudma või mis asja ära tegema. Ei jäägi tegelikult aega, et arutleda elu kui sellise üle. Gümnaasiumi lõpetanud kodanik on tihtipeale veel täiesti poolik. Tema aju on küll välja arenenud- tal on palju faktilisi teadmisi ja ka mõningane analüüsioskus, kuid sügavam, psühholoogiline pool võib olla veel kuskil puberteedieas.
Nii mõtlen ka mina, et ilmselt peaksin reisima kuskile ja tegema midagi muud, et leida end.
Jah, muidugi, elu ei peagi kerge olema, nõustun. Aga praegu on mu hing kuni 2012. aasta juunini müüdud Tartu Ülikoolile. Olgugi kui lõbus mul tahes või tehku ma mida iganes selle ajavahemiku jooksul, kuskil mu peas tiksub ikkagi see teadmine, et oh ei, homme pean ma ikkagi seda kodutööd tegema või järgmine nädal pean hakkama selleks eksamiks õppima. Ma ei saa oma mõtteid kordagi täiesti vabaks lasta. Olen jõudnud arusaamani, et lapsepõlv on läbi ja nüüd hakkab päriselu, mis ei tundu üldse roosilisena.
Welcome to the adolthood?? :/ :(
http://www.epl.ee/news/arvamus/kool-imeb.d?id=61924906
0 comments:
Post a Comment