31. mai 2011 aastal oli see päev, kui mind pandi kirja SEB sügisjooksule. Kuna terve juuni ja juuli veetsin Soomemaal, siis treenisin seal päris korralikult, ikka 4 korda nädalas ja nö ladusin põhja.
Augustis tagasi tulles olin kui vastsündinud vasikas, kes ei teadnud mida kõike ära teha ja nii kaotasin totaalselt igasuguse rutiini ja korrapärasuse oma elus, millega 2 kuuga täiesti ära olin harjunud. Samas oli mul nüüd rohkem aega ja sain teha ka pikemaid otsi, kõige pikem ja samas ka kõige saatuslikum oli 30ndal augustil joostud 18 km, kus sain endale külge kena vigastuse, mille tõttu ei saanud enne oma poolmaratoni trenni teha. Isegi kõndimine valmistas piina ja nii ma siis istusin ja olin.
Okei, päev enne Tallinnasse sõitu käisin 30 minuti „proovijooksul“, ja see rahustas veidi, kuna jalg ei andnud enam tunda.
Sõitsime 10. septembri õhtul Tallinnasse ära, 4 Raudkeppi ja 1 Suure.:P Kõik Metsa tänavalt (ja hobusega).
Pühapäeval võistluskeskusesse jõudes nägime juba maratonijooksjaid, kes olid startinud kell 9.00. Päris vinge oli vaadata. Enne minu starti (11.30) nägin ära ka maratoni võitjad- kaks süsimusta neegrit. Vahvad sellid!
Tegin kerge soojenduse ja siis läksin stardikoridori.
Käis stardipauk ja kõlaritest lasti valjut rokkmuusikat. See oli päris võimas! Esimesed 5 km panin täiega lebolt. Umbes 2. kilomeetril avastasin, et mu käekell ei olnud tööle läinud:D Seega arvestasin oma aega üpris umbkaudselt. Minu taktika oli joosta tõusvas tempos. Olin ennegi nii treeninud ja see töötas alati. Ehk siis distantsi algul jooksin umbes kiirusega 8 km/h, lõpus 10 km/h või veidi enam. Enne starti mõtlesin küll, et no ma nii pussy ka pole, et igas joogipunktis jooma hakkaks, aga tegelikkus oli teine- võtsin igas seitsmes punktis jõujooki ja peale selle manustamist tundsin alati lisapowerit ja möödusin mitmest inimesest.
Umbes 5ndast kilomeetrist alates hakkasin tempot natuke tõstma ja otsustasin hakata lugema selgasid, kellest möödun. Enamik neist olid vist küll täispika maratoni läbijad ja neil oli käsil juba teine ring, ehk siis umbes kilomeetrid 30 ja peale seda. Kuid siiski motiveeris inimestest möödumine mind niivõrd, et umbes 13ndal kilomeetril oli tunne ülihea ja olekski jäänud hea meelega sinna rajale kauneid vaateid nautima :D
Tegelikult, pööraku kohas- 10. kilomeetri posti juures juhtus aga selline asi, et korraks, umbes 30 sekundiks lõi südamesse suure valu ja ma ei saanud normaalselt hingata. Mõtlesin, et okei, sain infarkti ja jooks ongi läbi, kutupiilu! Aga kõik möödus kiiresti ja sain taas oma esialgse rütmiga jätkata. Ellu jäin, huh!
Kahe nädala tagune vigastus ei andnud end kuidagi märku ja panin ikka normaalses tempos edasi. Algselt oli eesmärgiks mööduda 100 inimesest, aga kuskil 250 peal läks lugemine sassi, kuna lõpus oli neid nii palju, kuskil 300 sai ikka täis! Möödusin nii mõnestki, kes minust algul suure rutuga mööda tormasid. Tempo valik oli õige!
Möödusin lõpupoole ka oma iidolist Kertu Jukkumist :D See oli lahe. Tal oli muidugi käsil maratoni teise ringi lõpp, muidu poleks ma temast küll mööda joosta suutnud.
Raja peal oli palju ergutajaid, igasuguseid „tantsutüdrukuid“ ja muid selle, muusika käis ja tõesti naeratus tuli näole, nii tore oli!
 |
| 19. kilomeeter |
Siis tõusis küll pulss vast 180 peale ja esimest korda oli tõesti RASKE! Aga no nii jobu ma nüüd ju ka polnud, et hakkaks katkestama. Lõpusirgel panin aga veel viimase käigu sisse ja möödusin ca 10 inimesest. Vist jäi energiat liialt üle isegi. Oleks seda pigem rajal pidanud kulutama?
Kokkuvõttes võib öelda, et korraldus oli väga hea, ilm super, peale finišit meeleolu (Y).
Ja tõesti, üllatavalt lihtne oli see 21,1 km. Ma pole iial nii pikka distantsi järjest jooksnud ja kui mõtlema hakata, siis näiteks 10 km rajal meeletus rahvamassis poleks kindlasti sellist elamust saanud kui poolmaratoni rajal, kus oli ruumi lahedalt ja vaated paremad.
Distants: 21,1 km
Aeg: 2:14:21
Koht: 1031.
Koht naiste seas: 286.
Koht omas vanusegrupis (noored naised): 16.
Keskmine kiirus: 9,4 km/h (6.21 kilomeetrile)
Kulutatud kalorid: 1570
Aeg polnud tegelikult teab mis midagi erilist, aga arvestades seda, et olin eelnevad 2 nädalat teinud kõik vastupidiselt sellele, mida tegelt peaks tegema pikamaajooksuks valmistumisel, siis võib täiesti rahule jääda. Ma ei saanud trenni teha 2 nädalat, käisin maratonile eelneval nädalal 2 korda klubis, ühel korral sain magama hommikul kl 8, teisel korral kl 4, vähemalt olin nii tark, et hoidusin alkoholist. Ja ega sööminegi polnud just sportlasele kohane.
Aga siiski, finišeerides oli enesetunne täitsa super ja projekti võib kokku võtta Borati sõnadega : Great success!
Ja kõige lõpetuseks sain endale täitsa isikliku GPSiga pulsikella - ma ei pea ootama enam Kaisa järel, et kuna ta juhuslikult just trenni ei lähe, et ma saaks ka oma jooksuringi ära teha. Ütleks nii, et poolmaratoni lõpp oli vaid algus!
Juba olen kirjas oktoobris Paides 13,6 km jooksul ja ilmselt lähen ka Viljandisse, kus distants on 100 m pikem ja ilmselt ka Riiga maikuus, ehk juba päris maratoni jooksma? Ja ööjooks Rakveres ja siis saab ring täis ja 2012. a Tallinna maratonil on kohal ka nelesuudab.blogspot.com, kes teeb seal ka oma esimese maratoni. Niiet jah. Asi läks käest ära. :/:/
0 comments:
Post a Comment